07. augPiparmündikimp kompostihunnikus

Kui ikka tagant ei lükka, siis edasi ei liigu...

... või noh tegelikult ikka liigub küll, kuid oluliselt tõhusamalt.

Ehk lugu sellest, kuidas lõpuks õnnestus meil moodustada ka meeskond I Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja viimasele osavõistlusele Sakus, kus toimus I Saku Ekstreemjooks.

Laia haardeline aroomibukett..

Juba paari nädala eest tuli Mardol mõte, et prooviks siis vähemalt Sakus osaleda meeskonnana, kui Pajusil se teatud kadalippude tõttu ei õnnestunud. Nimelt lubasid korraldajad Sakus erinevalt Pajusist, et võistkonnaga läbides saad ka üksikarvestuses punkte nii, et need pärast lähevad sarja arvestuses kirja. Seega mõeldud tehtud. Olime igaüks mina, Mardo ja Rauno küll endid juba varasemalt eraldi registreerinud, kuid sain korralduse kõrgemalt registreerida meid võistkonnana ja siis kustutatakse meid üksikvõistlejatena nimekirjast maha. Ehk siis asi lihtne, rahaliselt ei pea me midagi juurde maksma, kuid formaalselt saab se asi ajavõtusüsteemide ja protokolli koostajate jaoks korrektselt korda. Igal juhul suur suur aitäh Siim Ausmees, et selle asja ära aitasid lahendada! :)

Seega nimed kirjas, võisime ainult kohale minna ja anda endast maksimum.

Väikse väina teisel kaldal olevat müüritist võis läbida sellel- või selle all joostes..

Nii nagu Keilas, olin sohvriks ka sel korral Mardole ja Saku jõudsime kohale piisava ajavaruga, et teha tutvust põhimõtteliselt kogu trassi ja sinna jäävate takistustega. Ning mõne takistuse juures tekkinud küsimuse kohta saime hiljem peakorraldaja Siimu käest üle küsitud, et mida või kuidas miskit asja sooritada/ületada tuleb. Seal hulgas ka seda, kui sügav ja puhas on Saku mõisapargis olevad tiigikesed. Vastuseks oli klassikaline soovitus "Ära hüppa pea ees tundmatus kohas vette!" Päris nii ta just ei vastand, kuid enam vähem küll.

Vääna jõgi, mida sai vähemalt kahel korral ületatud...

Järgmisena jäi rajal meie teele üks kompostihunnik, mida katsid erinevad aroomid. Eriliseks kirsiks tordil oli sinna kompostikuhja laotud kimp piparmünti, et haistmismeeli pisutki eksitada.. :D Võistluse ajal muidugi ei pannud seda enam tähele.

Segasumma suvila ehk tellingute rivi, mida kroonib märulile omane võrgustik...

Edasi tuli juba palju tuttavaid takistusi, mida Meie Liigume seltskond on oma korraldatavatel Ekstreemjooksudel pakkunud, kuid nendele lisaks ka pisut vaheldust. Nimelt ei mäletagi, et keegi oleks kasutanud viimase nelja aasta jooksul Eestis veel peale Kõva Mehe Jooksu kuskil päris okastraati, mille alt läbi pugeda või võrku mille all roomata või õigem oleks libistada mäest alla tulles.. Lisaks veel tellingutest nii öelda turva võrgustik, kus nagu filmis "Lõks" ("Entrapment") Sean Conneryga koos näitlev Catherine Zeta-Jones laserkiirte vahel liugleb edasi sihtmärgi suunas. Seda takistust oli lausa kahes erinevas kohas, mida kokku tuli läbida kolmel korral.

Vääna jõge ületamas.. Foto: Paavo Nael

Oodates starti.. Foto: Jaanus Tanilsoo

Enne võistlust tegime nagu ikka ka väikese soojendusringi koos Mardo, Rauno ja Markoga. Ning sai antud lubadus, et annan endast meeskonna nimel nii palju kui torust tuleb, peaasi, et poodiumile jõuame. Stardikoridori kutsuti kõiki võistlejaid personaalselt nimepidi, et kohtunikud saaksid kontrollida ka ajavõtukiibi asukohta, mida paluti hoida ümber käe, et se mudas sumbates kaduma ei läheks. Mina sain eriloa kanda seda ümber pahkluu, kuna kandsin jooksususside peal säärekaitsmeid. Stardikoridoris suundusime kohe võistlejate rivi etteotsa, et sealt ilma suurema trügimiseta jalgadele valu anda ja võistelda paremate kohtade nimel.

Rooma nii madalalt kui suudad, peaasi, et end ära ei kriimusta...

Rauno, kes tundis, et täna pole tema päev üksikvõistlejana etteotsa trügides, võtis peas iseendaga arutledes, et parim viis on mind järele oodata ja siis tagant utsitada ja vajadusel ka aidata. Lisaks hoidis ta ka silmad lahti võimaliku ohu eest selja tagant. Õnneks seda siiski polnud, kuid suurim abi mida videos näha pole, on see, et mõnel pikal sirgel ja mäest üles joostes toetas ta mind selja tagant oma käega ja lükkas hooga mäest üles.

Võrk, mille all tuli ülevalt mäest alla laskuda... parim viis selleks on kiire vähikõnd..

Sellest kõigest oli kindlasti abi, kuid tempo oli minu jaoks enneolematult suur. Tegelikult tõstsin oma tempo juba stardist ära minnes esimese kahe kilomeetriga, mille läbisin vähem, kui 10 minutiga.

Truup..

... ja teekond sellesse truupi, kuskil seal all...

Kõik võimalikud truubid läbin mina kiire karukõnniga, et võimalikult palju põlvi säästa. Näeb se välja nii, et liigud käpuli kõik neli jäset maas. Korraga samal ajal tõstad kõigepealt paremat kätt ja paremat jalga ning selle järel kohe samal ajal vasakut kätt ja vasakut jalga. Kui truub on natuke madalam, siis lihtsalt lased end rohkem maapinna lähedale, kuid liigud endiselt sama moodi ehk ühe külje jalg ja käsi sama aegselt edasi. Kui teisiti ei õnnestu, siis võib seda teha ka nagu ahv ehk vasak jalg ja parem käsi, siis parem jalg ja vasak käsi.. aga sedasi on oht, et astud oma käte ja sõrmede peale.. eriti, kui sa ei tea, mis seal truubis vee all peidus on ja suurem võimalus ka pea ära lüüa.. seega soovitus liikuge kui karu!!

Kel jäi aega üle takistuste ületamise kõrval, siis võis haarata ka mõne värske vitamiini..

Veel mõni samm ja siis on kõik.. Foto: Jaanus Tanilsoo

Kummalisel kombel läks nii, et ületasin Raunoga finišhi joone sama aegselt, kuid ilmselt mingi sekundimurdosa tõttu jäi tabelis minu nimi temast ettepoole.. Aga see vast polegi enam nii oluline, kui see, et kui osaleja lõpetaja medalite kaela saamise järel teavitas meid võistluse teisena lõpetanud Mardo, et tulime võistkondlikus arvestuses nii nagu Mardo individuaalselt teisele kohale.

Nii nägi se teekond välja Polar M400 arvates. Sel korral ei olnud pulsivööd kaasas.

Kõikjal vist ei jooksnudki... Foto: Jaanus Tanilsoo

Aitähh Rauno, et aitasid oma jõu ja toetava kohalolekuga meid Mardo kõrvale poodiumile. Se kogemus oli minu jaoks jooksujalu esmakordne.. Kunagi varem olen ühtedel fotograafide suvepäevadel toimunud "seebikarbi" (filmirulliga fotoaparaadi) täpsusviskamises kolmandaks tulnud ja nooruspõlves ka kummikutes liival jalgpalli täpsuslöögis esimeseks tõusnud.. Aga need mälestused on kusagil kauges minevikus. Kõikse tähtsam neist aga praegune ja seda koos teiega. Aitähh! :)

Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja paremik: Indrek Roos, Mardo Lundver ja Tarmo Pertel.

Võistkondliku ja individuaalse autasustamise järel kuulutati Mardo ka I Eesti Ektstreemjooksu Karikasarja üldvõitjaks. Mis aga kõige kummalisem kogu selle kompoti juures, kui nimi ütleb, et tegemist on "Karikasarjaga", siis auhinnalaual justnimelt karikaid ei leidunud absoluutselt mitte ühtegi. Olid ainult medalid. Seega kui se sari tuleb tuleval aastal uuesti, siis on kaks varianti, kas kuulutada sari ümber "medalisarjaks" :D või auhinnalauale tuua võitjatele ka karikad.

Perekonnanimi ei luba mul isegi jäneseks kaasvõistlejatele olla... :D

Sarja ennast hinnates, jäi minul tänavu osalemata sellest kõige esimesest Tehvandi Mäejooksust tööalastel põhjustel, kui viibisin ülemuste ja kalli abikaasaga komandeeringus Krakowis. Teistest võistlustest pean enda jaoks raskeimaks just Tõrvat, seal paiknenud ujumisoskust nõudvate takistustega. Eriti selle kohustuslikuks tehtud tornist hüppamisega, mida veel eelmine aasta lubati läbida esimeselt platvormilt vette hüpates. Sel aastal aga pidi kindlasti ülevalt hüppama. Erandi said ainult need, kes ei oska ujuda ja kardavad säärast katsumust. Aga ka nemad, ehk mina pidime end teistega võrdselt vette kastma, kasvõi redelil seistes.

Esikolmik (Üldarvestuses 93 tulemust / 101 osalejat):

1. Karl Mäe 0:29:21,6
2. Mardo Lundver 0:30:42,4
3. Enari Tõnström 0:30:56,9
---------------------------------------
14. Mina (Heiki Rebane) 0:40:58,7
15. Rauno Tiits 0:40:58,7

Foto: Paavo Nael

Võistkondlik paremik (10 võistkonda):

1. Perimeeter (Karl Mäe, Enari Tünström ja Teek Kokk)

2. OCR Estonia (Mardo Lundver, Rauno Tiits ja Heiki Rebane)

3. Päntajalad (Taavi Kunder, Taivo Kunder ja Krista Puks) 

Mardo blogipostitus ja Rauno blogipostitus.

Kiireimat rada pakkus just se sama Saku etapp, kus esmakordselt õnnestus läbida se ilma ühegi eksimuse ja karistussekundeid kogumata.

Foto: Jaanus Tanilsoo

Ja Pajusi oli küll tänu oma muda lõikudele igati oma nime vääriline, kuid pisut jätis soovida se organiseeritud pool. Eriti mis puudutas võistkondi ja kohapunkte..

Järgmisteks aastateks soovitan korraldajatel kas teha eraldi sellele sarjale täiesti oma FB lehekülg, kuhu siis jooksvalt infot laetakse just seda, mis sarja puudutab. Olgu selleks siis peatselt toimuv võistlus, fotogalerii või jooksev punktitabel. Või siis viimast infot laadida vähe varem juba oma olemasolevale interneti lehele.. Aga muidu oli täiesti põnev ja vaheldusrikas Ekstreemjooksu Karikasari.

Autasustamise järel tuli võimalikult ruttu sõita Kadriorgu, kus ootas mind vihmast märg telling, kaamera ja jalgpallimäng FC Levadia ja JK Paide Linnameeskonna vahel, kus viimased ei lahkunud kindlasti kuivade ja tühjade kätega.. Nimelt loputasid neid levaadialased kaheksa vastuseta väravaga...

Kui tuleb lisa pildimaterjali, küll siis ka selle siia üles riputab..

Natuke reklaami ja tänu ka minu särgisponsorile, Vartale. :)
Start on antud... Foto: Jaanus Tanilsoo
Foto: Jaanus Tanilsoo
Foto: Jaanus Tanilsoo
Foto: Jaanus Tanilsoo
Siht on ees.. Foto: Jaanus Tanilsoo

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: