22. juuliRohkete muda- ja veekraavikestega katsumus

Siis kui rada veel suletud oli..

Se lugu oleks võinud ammuilma üleval olla, kui poleks nõna kiire nende töö toimetustega. Ja põhiline viivitamine jäi just videomaterjali monteerimise taha kinni.

Igaljuhul pakkisin oma jooksu asjad pärast reedest tööpäeva kokku ja neljapäeval ostsin juba ka Taisto bussile pileti ära. Sõit kulges Tallinna Bussijaamast Adavereni, kus ma sii ühes Mardoga seadsin sammud Pajusi suunas. Teel sinna sai arutatud veel nii võistkonna moodustamisest, kui ka raja võimalustest ja kes teab veel millest.

Start. Foto: Reet ja Mati Alev

Vähemalt miilitsa (peakorraldaja Elmo Krumm) eest sai minema... Foto: Kristi Sepri

Vangid, miilits, pioneerid ja mina seal taustal... Foto: Kristi Sepri

Kohapeale jõudes nägime kõikvõimalike kohti, kus rada läbi läheb, aga ei ühtki suunavat viidet sellele, mis pidi ja kus suunas se siiski toimub. Kuna Mardo osales ka möödunud aastal ehk nimetatud võistluse esimesel aastal, siis oli tema arvates väga palju muudatusi rajaprofiilis.

Taustal mäge vallutamas, suuremat siin polnud... Foto: Reet ja Mati Alev

Edasi liikusime juba võistluskeskusesse, kus saime kätte oma stardimaterjali ehk kiibid ja särgid. Ning veekindla markeriga lasime joonistada kes näole, kes aga käele oma stardinumbri. Käesolev aasta on nii tore aasta, et saan kanda juba mitmendat korda ühekohalist stardinumbrit. Ja juba teistkorda on selleks numrbiks "1". Ning ühe korra on olnud ka number "4". Ehk paari aasta jooksul õnnestub ka tulemuslik järjekord finishiprotokollis saavutada esikümnes või isegi eespool. Kuid vähemalt praegu saab neid väikseid numbreid ainult tänu sellele, millal end registreerid nimetatud võistlusele. Seega mida varem registreerid, seda väiksema numbri ka saad.

Oota natukene veel.. ja siis tulen kraavist välja.. Foto: Reet ja Mati Alev

Proovisime siis ka sel korral tiimi teha koos Mardo, Rauno ja Heddyga, kuid se nõme süsteem, et kui osaled võistkonnaga, siis üksikvõistleja tulemust ei arvestata neile, kes osalevad Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas. Se süsteem tuleks uuel aastal üle vaatamist. Sammuti hea soovitus oleks kogu selle sarja eestvedajatele teha kas eraldi FB lehekülg, kus jooksvalt infot tulemuste kohta üleval.. Sealhulgas siis ka hetke seis paremusjärjestuses jne... Või siis kogu se mainitud info laadida juba olemasolevale kodulehele. Aga se info tuleks teha kätte saadavaks, et need kel midagigi kaalul, teaksid arvestada enne viimast või viimaseid võistlusi kui palju ühe või teise positsiooni parandamiseks pingutama peab... Vägilase Jooksul on ka oma sari, kuid neil on vähemalt se punktide ja protokolli tabel korras ja kõigile jooksvalt nähtav. Võistlusi on küll ka vähem, kuid see ei tähenda kohe seda, et teised ei peaks saama samaga vastata.

Väike joogipaus.. Foto: Reijo Hints

Sammuti oleks soovituslik enne võistlust kodulehel ja sotsiaalvõrgustikus jagada ka rajakaarti täpse kilometraažiga ja koos planeeritud takistustega. Minul õnnestus se kaart üles pildistada ühe rajaintstruktori käest. Nägime Mardoga enne võistlust, et ainult instruktoritele jagati neid kaarte, kus kirjas mis takistus kus paikneb ja kui palju neid üldse kokku on. Milleks neil seda vaja teada. Pane nad ainult õigesse kohta seisma ja las näitavad seda suunda kus liikumine peab toimuma. Oleks siis kasvõi registratuuri laual mõni kaart olnud, et ka teised osalejad näeksid kuhu neid tee viib ja mis ees ootab, aga ei ühtki kaarti seal. Lisaks ei olnud ka täpset infot kilometraaži kohta. Kus oli kirjas, et 8km, kus aga 9km või isegi 10km.. Seega ei midagi täpset.

Ei saanud ta sellest purgist mingeid tiibu.. Foto: Kristi Sepri

Ja nüüd tulen tagasi selle juurde, et polnud ühtki suuna viita väljas, kuhu tuleb joosta. Mõne kohapeal oli võimalus, et paned vales suunas. Kui Mardol koos Rauno ja teiste esimese otsa jooksjatega oligi ühte jõge ületades rajal eksimise olukord, siis palju ei olnud puudu ka minul. Aga seda kõike juba võistluse lõpu faasis. Ehk siis olen prillikandja ja ei võta prille ära üheltki jooksuvõistluselt olgu seal kui palju muda või ujumist teepeal. Ning sellest tulenevalt olid Mudajooksul minu prillid õige mitmel korral sellised, et neist läbi ei näe korrektselt. Kätega puhtaks nühkida ka ei saa, sest käte olukord on kordades hullem. Kõige suurem möödapanek toimus just nimel võistluse lõpus, kui toimus niiöelda suurest tulekustutus voolikust osalejate märjaks kastmine. Se tegi prillid mitte nüüd puhtamaks, vaid pisut ikka hullemaks. Kui enne nägin veel midagi, siis nüüd oli se muda ilusti laiali valgumas kõikidel klaasidel. Vähe sellest, ei mingit viita sellele kuhu joosta. Kodanikud pealtvaatajad seisid küll kahte lehte laiali, kuid ei miskit vihjet ja ühtki kätemerd mis näitaks kätte kuhu liikuma peab. Lisaks mingi mustaks värvitud sõiduriistaga rullnokk otsustas just risti teepeale ette sõita ja parkimisega tegeleda just siis, kui võistlus käib. Kus on parkimiskorraldus? OK, rahu, sain sellest kadalipust läbi. Otse läks tee edasi, kuid hargnes kaheks. Ja jälle ei ühtki suunavat viidet, mis suunas liikuma peab. Videos on ka se olukord näha, kus küsin vastu jalutavatelt kodanikelt, et mis suunas tuleb liikuda... Aga see selleks liigume teemaga edasi.. Olgu siin mõned punktid, millega järgmine kord arvestada.

Urmas Kaldma jutustus "Mudakoll" ehk mina seal taustal...Foto: Eili Arula/Tartu Postimees

Enne veel kui läksime üksikvõistlejatena starti, käisin või sörkisin koos Mardo ja Raunoga 2km jagu end soojaks ning tegime väikest rajaluuret. Nägime ära, et alguses tuleb joosta üksjagu kellegi põllumaa servas ja siis mingi maa pealt tuleb üks paras mudamülgas, kus parim viis selle läbimiseks on hästi kiired jalad. Muidu vajud lihtsalt sisse.

Rajakaart koos oma märgitud takistustega + loendamatul hulgal heinapalle..

Selle põllu lõigu lõpus algasid esimesed pikad mudakraavid, kus jooksmist või sorry õigemini kõndimist tuli 1,5 km jagu. Antud kraavi läbimise sees tuli ületada rehvidest rivi ja palki, kui ka nende alt roomata. Pugeda läbi voolu all olevast elektri karjusest ja roomata paaris kanalisatsoonitorus. 

Kogu distantsi võib kirjeldada kui "rohkete muda- ja veekraavikestega katsumus koos üksikute teele paigaldatud või spetsiaalselt sinna ehitatud takistustega rada"..

Üks viimaseid takistusi.. Foto: Reijo Hints

Sellest milline se teekond tegelikult välja nägi, saad vaadata siit, sellest kokkuvõttest.


Siin ka Reporteri videkokkuvõte..

Tehtud: Foto: Kristi Sepri

Polar M400 arvates sai se teekond läbitud sedasi.

Olgu siin märgitud, et tänu sellele pea 1,5km pikkusele kraavile, oli se üks raskemaid ja aeglasemaid algusi ühele võistlusele. Nimelt selleks hetkeks, kui rajal olin olnud pea üüratu pika aja, 25 minutit, siis tegelikkuses olin läbinud vaid 2,5km. Igal juhul tundus se katsumus olevat täiesti ooper omaette klassis.

Ja nüüd pessu.. Foto: Kristi Sepri

Vasakult: Indrek Roos, Mardo Lundver ja Rauno Tiits.

Esikolmik (Üldarvestuses 167 osalejat):

1. Mardo Lundver 0:56:10,3

2. Rauno Tiits 0:57:40,0

3. Indrek Roos 0:57:54,4

-----------------------------------------------

30. Mina (Heiki Rebane) 1:13:45,6

Mardo postitus ja Rauno postitus.

Järgmisena on ees juuli viimasel laupäeval, 29. juulil Keila Terviseradadel MyFitness Madness Final Race, kus ees on 5km pikkune distants. Ja erinevalt Lauluväljakust, siis nüüd lubatakse osalejatele ka medalit.

II Pajusi Mudajooksu särk koos lõpetaja medaliga..
Seljal olev tekst...


Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: