22. juuliKõvaMees2017

Eelistan mudas jooksmist spaas logelemisele kordades rohkem, kui selleks võimalust on antud.

Mõelda vaid, et juba täpselt 5. aastat tagasi käisin esmakordselt Kõva Mehe Jooksul. Mida küll tegelikult olen läbinud viimased 4. aastat. Se esimene oli niiöelda sissejuhatus ehk jälgisin võistlust toona uudisteagentuuri BNS (Baltic News Service) fotograafina ning se galerii sai kajastatud ka Postimehes. Just selles samas ajalehes Postimees, kus läinud laupäeval, 17. juunil ehk päev enne 10'dat Kõva Mehe Jooksu ilmus Arteri lehekülgedel lugu takistustega maastikujooksu viimase aja buumist Eesimaal. Se lugu on kõigile kätte saadav nii siin ja leitav ka üleval "Meedia" lingi alt.

Priit Pulleritsu hästi kokku võetud lugu sellest kuidas me meenutame lapsepõlve.

Kõik need aastad olen sündmuspaigale sõitnud jalgrattaga ja ei olnud erand ka sel korral. Kodunt hakkasin liikuma 2,5 tundi enne stardipauku koos kõikide kokku pakitud võistlusriiete ja väikese venna Siimu seikluskaameraga, mida ikka ja jälle kasutan kord siin ja kord seal, kuid peamiselt ikka neid võistlustrasse kaardistades. Kunagi ehk tuleb päev, kui enam laenama ei pea, kuid seniks saame hästi hakkama. Võistlus paika jõudes pärast ratta parkimist sain kätte stardinumbri ja suundusin Kaptenisauna riideid vahetama.

Pääsesin ka ise lehte..

Peab ütlema, et selle võistlusnumbri kinnitamine oli ikka paras peavalu. Paelad külgedel sai veel kuidagi kinni, kuid siis tuli ka õlgadele sõlmed tekitada, et number korralikult kurgu alla kinni tõmmatud saaks ja ta kuhugi ära ei kaoks. Üsna tüütu lahendus. Saan aru, et taheti loodust natuke säästa paberi arvelt ja et se kõikidel jooksjatel ka riietuse küljes püsiks võistluse lõpuni. Siis selline paeladega lahendus pole just parim näide. Oluliselt paremini tegid numbritega Seiklushundid oma Vägilase Jooksudega, kui esitlesid meile numbrisärke, mida kasutavad kõikidel oma võistlustel, ehk siis pärast trassi läbimist korjati need osalejatelt tagasi. Antud Kõva Mehe Jooksul jäid numbrid osalejatele. Seega erilist säästu siit väga ei tule, sest järgmiseks võistluseks tuleb se taas toota. Suurimaks miinuseks mõlemil juhul on enda võistlussärgil oleva särgisponsori logo esile toomine sel ajal kui sa parajasti mudas ringi tatsad. Siin saab teha tulevikus uued kalkulatsioonid ja võibolla toetaja logo esitleda ka mõnel õlal või rinna esisel muutes asukohta.. Elame näeme. Se mõte tuleb ilmselt käiku ka siis, kui peaks seikluskaamerat hakkama rindkere küljes kandma koos traksidega, et need traksid siis seda logo ära ei varjaks.

Mina ja Mardo Lundver.

Enne võistlust sai pikemalt suheldud nii Mardo Lundveri, Valdo Jahilo, kui ka Eesti trepijooksumeister Rauno Tiits'uga. Ning vahepealse aja jooksul sain teada, et oleksin pidanud kohe ka selle aastase Kõva Mehe Jooksu särgi kätte saama, ehk käisin ka sellel järgi. Üllatus-üllatus, sel aastal oli särgi põhivärvina kasutusel nii must kui ka sinine. Mulle isiklikult meeldis sinine värv rohkem ja nii ma siis küsisingi ühe meeste S suuruses sinise särgi, mida pole nädala jooksul veel kordagi selga tõmmanud. Vaid hetkel ripub se riidepuuga teleri kõrval tuletamaks meelde, et se blogike tuleb valmis kirjutada. Paraku on mul selle kirjutamisega nõnda, et kui soont ei ole, siis kirjutamine jääb seisma pea et kohe päris mitmeks päevaks. Ja selle kõige all kannatab ka video üles laadimine ning ka selle esitlemine. Mul on se kombeks, et üks täiendab teist ja kummagita ei saa kuidagi. Vahest isegi saaks ilma videota, kuid se pole minu moodi. Mida aeg edasi läheb seda rohkem tunnen, et videot on rohkem vaja, kui pilti ja nii käivad ka mõted et peaks oma peegelkaamera komplekti maha müüma äkki... aga se pole praegu kõige olulisem. No näed siis juba jälle kaldun teemast kõrvale..

Teine veetakistus, Vääna jões jooksmine. Foto: Sportfoto

Särk käes, jutud aetud. Suundusin koos Mardo ja teiste esimese stardigrupi jooksjatega stardikoridori. Meie kõrval sisustas oma aega Sulev Lokk kätekõverdusi tehes ja kohe-kohe oli ka loendus stardipaugule..10..9..8......3..2..1.. ja läksime. Esimene takistus nagu ka möödunud aastal oli väike tellingutest platvorm, millest alguses tuli üle minna, siis edasi joosta ja tagasi selle suunas joostes tuli selle alumiste konstruktsioonide vahelt läbi pugeda. Edasi ootas pisut mullasemat põllul jooksmist koos paari üleastega kõrgest poomist ja pisut käpuli käimist enne kui läbi kõrge või siis sügava kraavi jooksime selleks, et stardi-finišhi koridori tellin-trepist üle minna ja ujuma söösta.. Minu õnneks on jätkuvalt selles kausi kujulises savipõhjalises veeloigus võimalus ka läbi joosta neil, kes korralikult ujuda ei oska. Pärast seda siis suundumine märjalt üles järsust mäest ja roomata läbi sama tellingu, millest kõige esimesena üle jooksime.. Seejärel selle teisest otsast alla hüppamine ja liikumine edasi teele paigutatud takistuste suunas.

Üks teine heinapallidest koosnev takistus. Foto: Sportfoto

Muu hulgas oli kuskil heinamaal väike kätekõverduste tegemine, millest lihtsal põhjusel mööda jooksin. Sel hetkel nimelt arvasin mina, et se mingi karistus neile kes midagi teha ei tahtnud ja kuna ka seal kõrval seisnud rajainstruktorid midagi ei öelnud, siis otse jooksingi. Teisele poole heinakuhja jõudes alles kuulsin, et kõik teevad kätekõverdusi, aga no selleks ajaks olin juba teisel pool ja nende tegemise arvust ei olnud mingit juttu. Seega tulevikku silmas pidades võiksid ka kõik teised korraldajad mõelda takistuste juures siltide kasutamisega, et mida seal tegema peab. Sammuti võiks olla juba paar päeva enne võistlus ka rajakaart, kus siis ka kõik need takistused peal, et mida kuskil tegema peaks. Analoogset lahendust kasutasid MyFitness Madness City Race võistlust korraldades aprilli lõpul Tallinna Lauluväljakul. Neil oli nimelt kodulehel kogu rajajoonis koos kõikde takistuste kirjeldustega üleval. Narvas toimunud Vägilase Jooksu kohta jagasid korraldajad 1-2 päeva enne võistlust ka infot rajakaardi kohta, kuid se oli ka kõik. Ning lisaks oli rajakaart olemas nii sel kui ka eelmisel aastal Tõrva Ekstreemjooksul olemas, mida siis varakult kõigile jagati.

Sama Vääna jõe ületus.. Foto: Sportfoto

Edasi saab kõikidest takistustest hea ülevaate juba just sellest videost kus kõik ilusti näha kirja lõpus.

Aga muu hulgas on suureks probleemiks võistluse järgselt probleemi saunamajas veega, et end puhtaks pesta. Juba õues järjekorras seistes ja mudaseid riideid seljast võttes oli selge, et kõik ei mahu sauna kindlasti ära. Seega selliseid voolikuid nagu stardi-finišhi ala lähistel puu otsast alla ripuvad võiks olla ka saunamajade juures õues pisut rohkem, et saaksid end ka kõik teised puhtamaks nühkida lageda taeva all. Suurema muda sain seal maha pestud ja edasi kasutasin juba toidumoona kotis leidunud gaseeritud joogivett. Ja siis veel se pikk ootamine. Rohkem kui tund kulus osalejate auhindamiseni ja loosimisteni. Kell 12 oli start, 1:10:11,0 kulus võistluse läbimiseks.. veerand tunnikest hiljem vahetasid riideid ja pärast seda sõid ära toidumoona, aga autasustamis tseremooniani oli enam kui 1,5 tundi veel aega.

Se tseremoonia aeg oli mitte ainult minu arvates, vaid paljude kohale tulnute arvates pisut hilja.

Isegi kui sauna asja pole, siis saunapuid tuleb ikka tassida.. Foto: Sportfoto

Nagu öeldud või siis kirutatud, aeg oli 1:10:11,0 koht 233s. Kokku oli 997 registreeritud osalejat, kellest 939 sai tulemuse kirja. Kaotus võitjale 21:13. Ja jooksu võitis seiklussportlane Seiklushuntide tiimi kuuluv Joosep Tammemäe ajaga 48:58,8.

Pärast järjekordset maa all roomamist.. Foto: Sportfoto

Järgmine jooks ootab mind nädala pärast pühapäeval, 2. juulil Tartus, kus toimub järjekordne Vägilase Jooks. Ja sellel jooksul saab näha ka minu poolt välja käidud idee takistust ehk raskuse hiivamine. Kuna selle ideekonkursiga sain tasuta pääsme, siis väikese konkursiga minu sotsiaalmeedia kontode facebook ja instagrammi vahendusel leidis selle pääsu omale Karmen Lepp, kes teeb takistustega maastikujooksus oma esimesed sammud just siis kui se toimub tema kodulinnas.

Natuke jooksujalu ujumist.. Foto: Karli Saul/Delfi

Toimuma pidi ka teine loos Tallinna Maratoni raames toimuvale Nike Noortejooksule, kuid kuna sinna ei leidunud ühtki kandidaati, siis pakkusin selle pääsme algklassidest pärit klassivenna Mihkli elukaaslasele Kildule keda üks päev nägime, kui käisime Mihkliga mulle autot vaatamas. Paraku se auto ei läinud töölegi ja nii saab edasi otsida omale neljarattalise sõiduki otsimisel.. Ja piletigi oleks saanud kallis abikaasa endale, kui me ainult bussireil Põhja-Ukrainas ei viibiks sel ajal.

Veest välja, otse seikluskaamera reklaamvõtetele.. Foto: Karli Saul/Delfi

Vähe sellest, mingi aeg tagasi tegi kingituse ka Mayeri Eesti ajakirja Jooksja "Mina, Jooksja" kampaania raames. Ning saadud kingi Mayeri Spordipesugeeli kasutan puhtalt ainult mudaste jalanõude käsitsi pesemisel. Kuidas seda teha, saab vaadata ka selle kirjutise lõpus leiduvast videode valikust.



Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: