22. juuliVäge täis tiimiga 2017 aastal Tartus

Esmakordselt OCR Estonia tiimiga võislusel ehk tutvustus süütukestele takistustega maastikujooksjatele, et ka teinekord julgeksid oma pea ja jalaga tulla säärasele põnevale katsumusele.
Võistkond OCR Estonia teise takistuse juures: Mardo, mina ja Karmen.. Foto: Aldis Toome

Kõik sai alguse sellest, kui Seiklushundid paar nädalat tagasi andsid teada, et taas on nende võistlustel võimalik osaleda võistkondadena ja teatud aja jooksul registreerunud tiimid saavad end kirja panna 3-5 liikmelisena. Need kes teevad seda selle kindla tähtaja jooksul, need saavad korraldajate käest oma võistkonna nime või spordiklubi logoga peapaela. Ja mul polnud enam palju valida. Enne kontrollisin veel registreerunud võistlejaid, et näha kui palju on tuttavaid nimesid kohale tulemas, et teaksin kindluse mõttes kellega arvestada võiksin. Aga palju polnudki vaja otsustada. Pidin ainult asjaosalistelt üle küsima, et mida nad asjast arvavad. Ehk tiim koosnes minust, trepijooksudelt tuttavaks saanud võistluskaaslast Mardo Lunverist ja tema jagatud ja minu väikese instagrammi konkursi tulemusena priipääsme nimetatud Tartus toimuvale Vägilase Jooksule lunastanud Karmen Leppast. Koha peal liitus meiega ka Mardo tuttav Heimar Pehk.

Minu uus peapael, mis asendab senist esimese Tõrva Ekstreemjooksult saadud paela..

Eelnevalt olime Mardoga pannud peas paika otsuse, et teeme uustulnukatele rajal olemise meeldivaks, et nad julgeksid ka järgmine kord säärasest katsumusest osa võtta. Ehk siis meie strateegia oli läbida rada nõrgima lüli tempos ühtse grupina ja vajadusel aidata takistuse ületamisel seda kes seda parajasti kõige rohkem vajab. Kordagi ei tekkinud sellist hetke, et nüüd kaoks eest ära ja läheks aega püüdma. Selleks on mõni teine võistlus mõnel teisel korral. Oli neid hetki, kus mingil hetkel oodati igat ühte meist. Kord mind ja kord kedagi teist. Kui kunagi tuleb päev, mil ka oma kallis abikaasa soovib end sellisel katsumusel proovile panna, siis toimin täpselt sammuti aeglaseima tempos ja vajadusel alati abistades.

Mardo, mina, Karmen ja taustal rohelises ka Heimar.. Foto: Aldis Toome

Takistus number 28: "OCR Estonia - Hercules Hoist"..

Aga kui nüüd takistustest rääkida, siis kohe kui Tartusse jõudsin ja bussijaamas transpordi pealt maha astusin - suundusin lähima takistuse juurde, mis rajakirjelduses kaardile oli märgitud. Ja nagu muuseas oli selleks minu enda pakutud takistus nimega "OCR Estonia - Hercules Hoist" ehk takistus kus tuli köie abil üles vinnata raskust ja sama moodi se ka ettevaatlikult alla lasta. Naistel oli 15kg ja meestel 30kg. Kes hakkama ei saanud neil tuli teha teatud arv kosmonaute või ingliskeeli burpeesid ehk siis üles hüppega kätekõverdusi. Köis, millega neid raskusi üles tõsta oli libeda poolne. Ja kui tagant järgi mõelda Mardo pakutud ideed, et iga paarikümne sendimeetri tagant võiks olla mõni sõlm köie küljes et pisutki asja lihtsustada. Siis tegelikult se polegi nii lihtne, nimelt oleks se vastupidi meile veelgi raskem üles tõmbamisel. Ei taha kohe ültse katsetada kuidas oleks sõlega köit läbi karabiini tõmmata. No jah, karabiin oli meeste puhul ja naistel oli rullik, millel köis rippus.

Kõikide varasemate Vägilase Jooksude võitja Sander Linnus takistust testimas..

Minu jaoks vast suurimaid raskusi tekitasid rippuvad ahviredelid. Ju on tööjuures liialt vähe patarei kaste tõstetud, et korralikult nööri otsas kiikudes jaksaks vales suunas pendeldavast rõngast kinni haarata ja edasi liikuda. Paraku tuli selle takistuse juures minna karistusringile. Teine suur raskus oli se pilgeni täis topitud Veski Mati "jahukott", milles tegelikkuses oli küll liiv, kuid ka naiste puhul se üks kott tundus kohati liialt raske. Rääkimata siis sellest, et mehed tassisid 2te sellist rasket jahukotti. Korra tuli se isegi maha panna, paremini haarata ja edasi liikuda.

Pärast väikest sukeldust läks peapael vähe viltu.. Foto: Aldis Toome

Väike nartsissistlik pilt riietusruumist...

Esmakordselt päris 100% kõiki takistusi ma nüüd videosse ei pannud, lootes et se klipp mahub videokonkursi piiridesse vähemalt 2-3 minutit pikk. Tegelikkuses ilmselt se sinna vist siiski ka ei mahu, sest video on oluliselt pikem, kuid lühem kui tavaliselt olnud. Seda millised takistused meid rajal ootasid saab aga igaüks ise täpsemalt järgi vaadata nüüd. Ametlik pildimaterjal tuleb siis, kui se on korraldajate poolt avaldatud. Nii nägi se jooks välja aga koos oma pulsinäitudega välja Polar M400 arvates.

Medalipuzzle sai oma teise tüki kätte ja ootab viimast, mis tuleb siia 6. augustil Lähtel..

Järgmine võistlus on minu jaoks laupäeval, 15. juulil Pajusi Mudajooksul, kus sammuti plaanis võistkond moodustada. Aga kuidas se meil õnnestub, saab näha ja kuulda siis kui võistlus on toimunud. Praegu on meid koos kolm, kuid juhendi järgi vaja nelja liiget.


Autahvli ees...

Ilusat päikselist spordiilma ja peatsete kohtumisteni!

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: